Staariturg ehk ära kellelegi räägi - saladus!!!

Ideaalne näide, kuidas üritust mitte korraldada, korraldati live’is laupäeval Tallinna lauluväljakul. Nimelt leidis aset heategevusüritus Staariturg, mille võib lahterdada kategooriasse „best kept secret ever”.

Turu eesmärk oli teenida raha sünnitusmajale kuvöösi ostmiseks. Ka püüti propageerida taaskasutust ning seeläbi raha ringlusesse jõudmist. Üks raha leidmise variante lisaks heategevusoksjonile oli Staariturg, kus inimesed said tulla omi tooteid müüma ja vahetama koos kuulsuste ning „lihtsate” eestlastega. Kahjuks, aga oli ettevõtmisel äärmiselt lahja tähelepanu just nimelt kõige olulisema, ehk siis külastajate poole pealt. Korraldaja võiks siiski arvestada, et kogu rõhku ei saa panna ainult osalejate leidmisele ja eneseimetlemisele. Korraldaja müüb siiski osalejale, ehk eksponendile, külastajat. Peab tunnistama, et turul osalemistasu oli väga madal, selline heategevuslik. Loomulikult ei saa väikese eelarvega eeldada tohutut reklaami üritusele välimeedias või teles, midagi aga kuidagi oleks võinud püüda teavitada ja reklaamida.

Ürituse korraldamine ei ole niisama lihtne, et teeks. Tuleb järgida teatud punkte. Mõelda millised on tugevad küljed, millised nõrgad, millised on üldse võimalused ning millised ohud varitsevad. Analüüsida tuleks sihtgruppe, kes on külastajad, millal üritust korraldada, kus seda korraldada jne. Eduka ürituse läbiviimiseks oleks soovitatav tunda ka toodet, turgu ja kliente. Hea oleks kui koostataks ka meediaplaan, kus kajastada ettevõtmist.

Tubliks saavutuseks võib pidada head eksponentide hulka, umbkaudselt 25 väljamüüdud kohta. Leida võis kasutatud ja uusi riideid, disainer toodangut ja mainstream brände, pesu ja kasukaid.

Meediakajastus üritusele oli väga nõrk. Uudisnupukestena leidis üritus kajastamist Femme.ee leheküljel ja Delfi lisalehel Publik. Laupäeva hommikuks olid mõlemad artiklid saavutanud kommentaare alla kümne hoolimata sellest, et tegemist on populaarsete site’idega. Siiski oleks võinud enamas kokkuleppida, kui uudisnupukeses, mis pidevas uudistereas alla poole nihkub. Mõni heategevuslik bänner ehk? Kindlasti kui googeldada, siis võib mõne vaste veel leida. Kuid kas keskmise potentsiaalse külastaja jaoks on ürituse tuntus piisavalt suur, et teada seda netist otsida? Kokkuleppele oli jõutud ka päevalehega Postimees. Nimelt oli viimasel lehel nupuke toimuvast staariüritusest, mis pidi ajalehe väitel toimuma 30. novembril. Kahjuks, aga oli üritus 29. novembril! 30. lauluväljakult mööda sõites ning endale kindlustunnet otsides nägime, et aknad olid pimedad. Huvitav, kui suur hulk külastajaid sai valeinformatsiooni antud artiklist ja see läbi ürituses pettusid?

Külastajate arv õigel päeval jäi kindlasti alla maagilise saja inimese piiri. Võib julgelt väita, et tipp ajal oli korraga kümme külastajat saalis. Seega keskmiselt 0,4 külastajat eksponendi kohta. Usun, et kui esimesed pettunud osalejad lahkusid ürituselt viis ja pool tundi enne ürituse ametliku lõppu ja mõned veel natukese aja möödudes, ei sobiks enam külastajalt pileti raha sisse kasseerida. Rahvamassi kohalemeelitamiseks oleks võinud jagada isegi kutseid osalejatele, kus müüjad oleks saanud oma sõbrannasidki vaatama kutsuda ning seeläbi käivet teha ehk oleks heategevus midagi võitnud…Lisaks lahkunud eksponentidele ja olematutele klientidele jäi ka hulk välja kuulutatud artiste haigeks ning seega ka nende esinemised ära.

Kohale tulnud inimestel, kes lootsid leida glamuuri ja välja kuulutatud kuulsaid riidepakkujaid: „Heategevusmüügiga on liitunud Katrin Siska, Mari-Leen Kaselaan, Beatrice, Helen Mahmastol, Karolin Kuusik, Evely Ventsli, Daana Ots, Katarina Padar, Diana Klas, Kadri Adamson, Maarika Korolev, Kristo Koppel jpt” tuli taas pettuda, sest neist kohal ei olnud riideid müümas mitte ühtegi. Aga kohapeal oli see eest lubatud - ja palju teisigi ehk „tavamüüjad”. Kuskilt aga selgus, et üks inimene müüs Katarina Padari mütsi, keegi Diana Klassi (1500.-) kleiti ja mingi asi oli Mari Leenu sarnane või midagi sellist. Väljapandud heategevuse kleidid, mis olid annetatud tuntud naissolistidelt, näitlejatelt ja presidendi proualt tundusid ka päris elus nii väikesed, võrreldes uhkuse ja suurusega, mis mulje telekast on jäänud. Võib olla olid ootused ka natukene suured seoses heategevusoksjoniga, kus kleitide hinnad jäid 20-50 000 krooni vahemikku. Laupäeva õhtuks, ei olnud veel kleidid ühtegi pakkumist saanud. Lootus, et Urmas Sõõrumaa endale midagi heategevuslikus korras ostab tundub ka keeruline olevat. Kus temalgi kõiki neid heategevuseks soetatud asju panna, mis aastatega kogunenud… Pettumus oli olemas, kuna Staariturul staare ei olnud. Võib-olla loevad Eesti staarid Postimeest?!

Tegelikult oli ürituse asukoht ka äärmiselt kehva. Lauluväljakule riideturule sattuda on suhteliselt keeruline. Kuigi, jah, autoga sai ukse alla sõita. Lauluväljak on ideaalne koht suurteks mastaapseteks üritusteks, näiteks Õllesummer või kutsetega privaatüritus nagu Kroonika seksikate pidu kunagi oli. Moeturu üritus sinna, aga ei sobi. Ürituse uksel ega lauluväljaku väravates polnud isegi banner’eid, mis tutvustaksid juhuslikele möödujatele ürituse toimumist või suunaks teadliku külastaja õigele teele.

Huvitav, kas korraldajal jäi ettevalmistusaeg lühikeseks? Kas otsus üritus teha langetati liiga uisapäisa? Kogu see halb korraldus näitab kahte asja. Esiteks, tulevikus on väga raske leida sinna eksponente, kuna praegused pettusid. Külastajad, noh neid pettujaid oli väga vähe, aga siiski. Ja vaesed sponsorid. Teine asi, mis siit välja tuleb on ikka see, et professionaalsete ürituse korraldajate ja üritusturundajate tööpõld on lai. Nende mängumaale, et lihtsalt korraldaks ürituse, ikka ei saa trügida nii nõrga ettevalmistusega. Igaüks ikka üritust ei korralda, õnneks.

Üritused nagu Staariturg mõjuvad siiski kehvasti ürituste businessile, kuna need viivad maine nii alla. Kokkuvõttes oli neid pettujaid siiski palju. Edaspidi üritusele minnes tekitab see teatud skeptilisi tundeid. Kõige hullem on sponsoritega, kes on äärmiselt olulised ürituste läbiviimisel. Ei suuda ette kujutada, kui suured kulud neil seoses üritusega olid. Kasutegur jäi aga väikeseks. Sihtgruppi seal kohata oli võimatu. Üritusel on toetajad ja sponsorid väljas ju samamoodi kontaktide pärast. Väljapääsu/sissepääsu juures oli Pakendikeskuse suur banner, mis oli seinale kinnitatud. Tähelepanu tõmbas tõsiasi, et see polnud korralikult kinnitatud, ning oli ühest nurgast lahti vajunud ja see varjas veerand bannerit ära. Loodan, et sponsorid ei keera rahakraane nende ürituste ees kinni, mis on korralikud. Ettevaatlikuks võib see neid teha kindlasti.

Tegelikult ei taha olla ka väga korraldaja nahas, sest see on ikkagi suhteliselt valus kogemus. Kuigi mine tea, äkki ei olnudki see Staarituru idee peamine eesmärk. Ehk oli korraldajate tähelepanu ja õnnestumine suunatud kleitide müüki? Kuid põhjus, mis välja toodi, et arvatavasti on probleem selles, et inimestel pole olnud palgapäevi ka suhteliselt kehva argument. Sellistele asjadele tulebki ennem planeerides mõelda, see on üks ürituse ohtudest tõepoolest. Kuigi turg tarbija peas tähendab kohta, kust natukene odavamalt võiks asju saada. Lisaks oleks siis olnud muiduvaatajaid ja läbijalutajaid, polnud ka neidki. Usun, et nad jalutasid tühjade taskutega ka kaubanduskeskustes, mitte ei seadnud samme kahjuks suhteliselt kehvale asukohale lauluväljakule.

Tähelepanu, tegemist on siiski ürituste korraldamisega küsimuste ja probleemide korral konsulteerida spetsialistidega või vajadusel otsida netist abi, et üritus läbi ei kukuks! Loodan, et sponsoreid ei peleta eemale sellised ürituskatsetused. Loodan, et toredad eksponendid kuskil ikkagi jälle julgevad osaleda. Loodan, et kõik õppisid sellest üritusest midagi. Lõpuks loodan, et Tallinna sünnitusmaja saab kuidagi siiski endale vajaminevad masinad, et oli ka variant B.